Paide, Püha risti kirik, Altarisein
Weißenstein, Ev. Kirche Hl. Kreuz, Hauptaltar Christi Himmelfahrt
(Linna)Kihelkonna kirik. Järvamaa ainus ajalooline linnakirik. Ehitatud kohalikust paekivist, hoone vanem osa koosneb 1786. aasta paiku püstitatud ristküliku-kujulisest pikihoonest (välismõõdud 30,8×15,8 m), selle lõunaküljel asuvast tornist (6,9×8,8 m) ja põhjaküljel asuvast käärkambrist. 1909.–10. aastatel lisati neljakandiline kooriruum (10,5×10,8 m) ja pikihoonest veidi kitsam lääne-eeskoda (12,9×3,9 m). Praeguse hoone kohal asunud keskaegne linnakirik purustati Liivimaa sõjas ning selle varemed koristati enne uue ehitamist 1786. a paiku. Arheoloogia andmetel ehitati uus pikihoone vana alusmüüridele, v. a. lõunaküljel, kus vana ulatus 5,8 m võrra lõuna poole (30,8×21,5 m). Arvatavasti oli tegemist kolmelöövilise, nelja traveega kodakirikuga, mille pikihoone võlve toetasid 3 paari 0,9 m läbimõõduga sammast ja tugipiilarid; ühe samba baas on säilinud kirikuaias. Pikihoonega liitus 12,9 m laiune kooriruum, mille idaosa ulatus ja kuju pole teada. 1786. a koos uue pikihoonega valminud lõunatorn ja käärkamber põhjaküljel paigatati sümmeetriliselt, millega saavutati ristikujuline põhiplaan. Interjöör hävis 1845. a tulekahjus. Arheoloogia andmetel on teada vaid vääripostide skeem ja hoone idaosas, kahel poole peaaltarit paiknenud väikeste siseruumidega omapärane plaanilahendus. Käärkambri interjöör oli ovaalse plaaniga, lõunatorni interjöör on säilinud algsel kujul täisümara plaaniga. 1848. aastaks kirik taastati neobaroksete sugemetega hilisklassitsistlikus stiilis (projekt G. Mühlenhausen, ehitusmeister F. V. Schnorr) endises mahus, va käärkambrit laiendati poole võrra; müürid laoti veidi kõrgemaks ning barokne tornikiiver asendati gootipärase telkkiivriga. Välisilme kujundavad reljeefse krohviraamistusega ümarkaaraknad ja ukseavad, samuti kvaaderladu imiteeriv krohviraamistus nurkadel. Säilinud on uuendatud lihtne interjöör liigendamata seinapindade ja krohvitud sirge laudlaega, samuti neobaroksete tunnustega altariretaabel ja kantsel (kavandid F. V. Schnorr, teostus laudsepp Altorf). Altarimaali „Kristuse taevaminemine“ (Nikolai von Baranoff) kummalgi küljel kolm korintose kapiteeliga sammast, millele toetub jõulise karniisiga murdfrontoon, mille keskel kõikenägev Jumala silm. Skulptuurdekoorita kantsli korpusel ja trepipiirdel tühjad nelinurksed tahvlid poolsammaste vahel, taimornament. Kõlaräästas kujundatud pealt kinnise kroonina, mis koosneb keerduvatest roietest, mis tipnevad risti kandva kuuliga. 1848. aastast pärinevad tõenäoliselt ka oreliväär ja pingid. 1909.–10. a lisati pikihoone otstesse historitsistlikus stiilis lääne-eeskoda ja nelinurkne kooriruum, pikihoone kelpkatus asendati viilkatusega (ehitusmeister Juhan Nubian). Lääne-eeskotta paigutati vääritrepid ja oreli ruum, pikihoone idaseina murti segmentkaarne võidukaar, uude koori paigutati ümber 1848. aastast altariretaabel.
