Hanila, Pauluse kirik, Hauaplaadid
Hannehl, Ev. Kirche St. Paulus, Grabplatten
Saare-Lääne piiskopkonna mandriosa üks vanemaid kirikuid ehitati 13 saj III veerandil Põhja-Eestit Saaremaaga ühendava muinastee äärde. Kompaktsel ehitusperioodil valminud paekivist kirik (pikkus 32,5 m) koosnes 1-löövilisest kahe võlvikuga pikihoonest (laius 13,0 m) ning kitsamast ja madalamast kooriruumist (laius 9,9 m), käärkamber ja torn puudusid. Kirikut on esmamainitud 1428 (par. ecc. in Haneel), esimene kindel teade siinsest preestrist on aastast 1519. 1740 on mainitud eraldiseisvat puidust kellatorni. 1858–1859 ehitati W-seina ette neoromaani vormides massiivtorn, mille kiiver ja kiriku katused kaeti kiltkividega. Ilmselt 19 saj II poolel müüriti pikihoone pikiseinte keskele massiivsed tugipiilarid (tänaseks lammutatud) ning ehitati ümber üks pikihoone paarisakendest. Kirik suleti 1970, sisustus rüüstati või evakueeriti. Kogudus taastati 1994. Olulisemad restaureerimistööd: 1997–2001 interjöör, 1997 ja 2002 aknad, 2012 pikihoone põrand, 2016 pingistik. Kolm algset portaali paiknesid W-võlvikus. Lihtsa kujundusega W-poolne on säilinud ligikaudu ehitusaegsel kujul, N-portaal on lammutatud ja kinni müüritud, S-portaal ümberehitatud. Pikihoone pikiseintes ning kooriruumi O-seinas paiknevad kitsad ja kõrged tellispiitadega paarisaknad. Madalal kooriruumi S-seinas asub raidraamiga hagioskoop vaatega kõrvalaltarile. Kitsas võidukaar eraldab altariruumi visuaalselt iseseisvaks kabeliks. Algkavatisse kuuluvad võlvid toetuvad lihtsate sokli- ja talumiliistusdega posttugedele. Koorivõlvil on mandelvööt-roided, päiskivi dekoor hävinud. Pikihoone võlvide krohvitud ja maalitud roided lõpevad polükroomsete päiskividega. Müüritrepp võlvidele kulgeb pikihoone W-seinas. Keskaegsed maalingud (leitud 1998): kaks geomeetrilist kompositsiooni pikihoone N-seina ülaosas, aknapaaride vahel. Reformatsiooni-eelsest sisustusest on säilinud paekivist mensaga plokkaltar. Kooriruumi N-seinal on markeeritud keskaegse orelivääri talapesad. Uusaegsest sisustusest on vanim Reinhold ja Sophia Üxkulli renessanss-hauaplaat, mida on seostatud Tallinna kiviraiduri Arent Passeri (1589–1637) töökojaga. Dietrich Walteri valmistatud altari ja kantsli annetas kirikule Virtsu mõisaproua Christina Eleonore Drackenhielm 1709. Pingistiku vanem osa pärineb ilmselt 17 saj. Liepaja meistri G. Hermanni 1867 valmistatud orel on hävinud, samast ajast pärinev oreliväär aga säilinud. Tuulelipu kinkis 1652 Paadrema mõisnik Otto von Uxkull Gyldenband. Pikihoone põrandas paikneb Eesti suurim trapetsikujuliste hauaplaatide kogu. Enamaltjaolt 13. saj I poolde dateeruv kollektsioon koosneb ligi paarikümnest tervikplaadist ja fragmendist. Plaatidel kohtame paganlikke (sarv) ja kristlikke (erinevad ristid) motiive, romaani (teemantkvaader) ja gooti (kolmikleht) elemente, kõrgetasemelist raidkivitööd ja primitiivset kritseldust, madalreljeefi ja uurendust, inimfiguure, taimornamentikat ning geometriseeritud dekoori. Levinumaks motiiviks on rohketes variatsioonides päikesesõõriga elupuu. Hauaplaatide algne seos kirikuhoone ja matustega on selgusetu, mingil ajal on neid kasutatud põrandaehituse materjalina.
