Valgeranna, Puhkebaas Valgeranna
Valgeranna, Ferienanlage des Ministerrats der Estnischen SSR
Asutuste puhkekodud on heaks näiteks tollase puhkusekultuuri institutsionaalsest iseloomust. 1960.-1980. aastatel rajasid Eesti rannikujoonele ning kaunitesse sisemaa paikadesse arvukalt puhkebaase partei- ja valitsusasutused, kolhooside ehituskontorid, tehased, kultuuriasutused jt. 1984 oli Eestis 380 asutuse puhkebaasi ning kuivõrd keskmist majutusekohtade arvu ei peetud toona kaugeltki piisavaks (6,8 kohta 1000 inimese kohta), oli plaanis ehitusmahtu oluliselt tõsta.
Silmapaistvaimate näidete hulka selles valdkonnas kuulub suurejooneline ning mitmekesiste meelelahutusvõimalustega ENSV Ministrite Nõukogu jaoks ehitatud Valgeranna puhkebaas.
Kompleksi kolm kõige silmapaistvamat hoonet on arhitekt Meeli Truu kavandatud saunahoone (projekt 1976, valmis 1977) ja mängude maja (projekt 1978, valmis 1979) ning arhitekt Raine Karbi (Nom. Raine Karp) projekteeritud puhkekompleks luksuslike 2-3 toaliste sviitidega (projekt 1982, valmis 1984).
Tellistest saun ja mängudemaja on kavandatud ühtses vormikeeles ja moodustvad ansamblilise terviku. Erakordselt plastilise liigendusega põhimahtudele annavad pehme joone ümarad nurgad. Neist kahest intrigeerivam on just mängude maja. Hoonel õigupoolest puudub esinduslik peasissepääs ja peafassaad, pigem mõjub ta ümaravormiliste mahtude kompositsioonina, mis avaneb liikumises järjest uute rakursside alt. Hoone pidulik põhiolemus avaneb alles sisenedes ning paraadtrepp viib nii üles kui laskub alla kinnisesse, kõrgete müüridega piiratud sisehoovi. Märkimisväärne on hoone valguslahendus, kus siseruumides on külluslikult hajutatud valgust tänu arvukatele katuseakendele ja eenduvate, ümardatud nurkadega mahtude vahele peidetud akendele, kuid eksterjööris domineerivad valdavalt tummad seinad. Aknaid on erikujulisi: eenduvate ümaravormiliste mahtude vahele peitu paigutatud ristkülikukujulised ja puhkeruumi mere poole avanev suur ümaraken. Kahjuks osutus mõlema maja tellis erakordselt madalakvaliteediks ja kaeti juba 1990. aastatel puitvoodriga.
Raine Karbi kavandatud restoraniga puhkekompleks on kolmekorruseline lamekatusega tellishoone. Esifassaadi peamisteks aktsentideks on tugevalt eenduvad konsoolsed osad kolmandal korrusel. Hoone merepoolne külg on astmeliste terrassidega. Hoone mõlemal küljel eenduvad tummast põhimahust väikesed poolkaarsed rõdud kõigil kolmel korrusel. Hoone väliskujus on märgatavad kõik Raine Karbi 1970-80. aastate arhitektuurileksika olulisemad tunnusjooned: monumentaalne üldilme; tummad pinnad ja neid aktsentueerivad avaused; kuupjate vormide vastandus kaarjate avadega; arhitektuuriajaloo arhetüüpsete detailide isikupärane ja loov ümbertõlgendamine; materjaliehedus ja üldse tugev materiaalsus. Hoone põhja- ja lõunakülg kõnelevad küllaltki eri keelt: sümmeetriline esifassaad ehk põhjakülg on esinduslik, monumentaalne, isegi morn; tugevalt eenduvad konsoolid mõjuvad veidi ähvardavalt.
Silmapaistvaimate näidete hulka selles valdkonnas kuulub suurejooneline ning mitmekesiste meelelahutusvõimalustega ENSV Ministrite Nõukogu jaoks ehitatud Valgeranna puhkebaas.
Kompleksi kolm kõige silmapaistvamat hoonet on arhitekt Meeli Truu kavandatud saunahoone (projekt 1976, valmis 1977) ja mängude maja (projekt 1978, valmis 1979) ning arhitekt Raine Karbi (Nom. Raine Karp) projekteeritud puhkekompleks luksuslike 2-3 toaliste sviitidega (projekt 1982, valmis 1984).
Tellistest saun ja mängudemaja on kavandatud ühtses vormikeeles ja moodustvad ansamblilise terviku. Erakordselt plastilise liigendusega põhimahtudele annavad pehme joone ümarad nurgad. Neist kahest intrigeerivam on just mängude maja. Hoonel õigupoolest puudub esinduslik peasissepääs ja peafassaad, pigem mõjub ta ümaravormiliste mahtude kompositsioonina, mis avaneb liikumises järjest uute rakursside alt. Hoone pidulik põhiolemus avaneb alles sisenedes ning paraadtrepp viib nii üles kui laskub alla kinnisesse, kõrgete müüridega piiratud sisehoovi. Märkimisväärne on hoone valguslahendus, kus siseruumides on külluslikult hajutatud valgust tänu arvukatele katuseakendele ja eenduvate, ümardatud nurkadega mahtude vahele peidetud akendele, kuid eksterjööris domineerivad valdavalt tummad seinad. Aknaid on erikujulisi: eenduvate ümaravormiliste mahtude vahele peitu paigutatud ristkülikukujulised ja puhkeruumi mere poole avanev suur ümaraken. Kahjuks osutus mõlema maja tellis erakordselt madalakvaliteediks ja kaeti juba 1990. aastatel puitvoodriga.
Raine Karbi kavandatud restoraniga puhkekompleks on kolmekorruseline lamekatusega tellishoone. Esifassaadi peamisteks aktsentideks on tugevalt eenduvad konsoolsed osad kolmandal korrusel. Hoone merepoolne külg on astmeliste terrassidega. Hoone mõlemal küljel eenduvad tummast põhimahust väikesed poolkaarsed rõdud kõigil kolmel korrusel. Hoone väliskujus on märgatavad kõik Raine Karbi 1970-80. aastate arhitektuurileksika olulisemad tunnusjooned: monumentaalne üldilme; tummad pinnad ja neid aktsentueerivad avaused; kuupjate vormide vastandus kaarjate avadega; arhitektuuriajaloo arhetüüpsete detailide isikupärane ja loov ümbertõlgendamine; materjaliehedus ja üldse tugev materiaalsus. Hoone põhja- ja lõunakülg kõnelevad küllaltki eri keelt: sümmeetriline esifassaad ehk põhjakülg on esinduslik, monumentaalne, isegi morn; tugevalt eenduvad konsoolid mõjuvad veidi ähvardavalt.
