Tori, Tori mõis
Torgel, Gutshof Torgel
Tori mõis asub Pärnu-Paide maanteel Pärnu jõe ääres. Varaseimad teated mõisast pärinevad keskajast. 1525 mainitakse Pärnu ordukomtuuri majandusmõisana. Keskaegset hoonestust ei ole säilinud. 17. saj on teada puidust härrastemaja, sajandi lõpul redutseeriti ja oli kuni 20. saj riigimõis. Tänaseni säilinud puidust härrastemaja ehitati 1738, 19. saj ehitati hoone tagumisele küljele tiivad. Seoses rüütelkonna eestvõtmisel rajatud hobusekasvatusega lisati mõisaansamblisse 19. saj arvukalt kõrvalhooneid.
Sümmeetrilise põhiplaaniga puidust härrastemaja on väljast kaetud püstlaudvoodriga, hoonel on kõrge täiskelpkatus, hoone tiibadel poolkelpkatus. Plaanilt on hoone arhailine vanabaltitüüpi mõisamaja. Hoone keskel asus mantelkorsten-köök, mille ümber oli koondatud neli tuba, algset plaanilahendust on hiljem põhjalikult muudetud.
19. saj ehitatud hoonetest on silmapaistvamad 6 tallist koosnev kompleks. Tallide juurde viib esinduslik neogooti stiilis kolme avaga maakividest värav. Väravaavade sillused, dekoratiivseid neliksiire ümbritsevad sõõrid, ümarkaarne friis ja parapeti sakmed on laotud tellistest. Väraval on daatum 1856, mis tähistab hobusekasvatuse algust. Väravast alguse saav maakividest madal müür ühendab värava selle taga paiknevate tallidega.
Tallidekompleks koosneb 6 massiivsest maakividest ja tellistest laotud hoonetest, hoonetel on viilkatused ning otstes lünettaknad või puidust otsasein püstlaudisega. Kaks väravale lähimat talli kohandati hobusekasvatuse jaoks mõisa lautadest, neli talli ehitati 1859–62.
19. saj lõpus ja 20. saj alguses koosnes mõisakompleks enam kui 50 hoonest, millest mitmete muudatuste ja ümberehitustega on säilinud ait (1814), tisleritöökojaks kohandatud viinaköök (1835), rehi (1844), 19. saj lõpust ka vankrikuur ja töölistemaja.
Mõisaansambli südames on üks suuremaid maakõrtse. Kõrtsihoone ehitati 1845, kambrite osa ehitusmaterjalina kasutati telliseid, kõrtsi otstes asuvad tallid aga maakividest. Hoone fassaadi ilmestab massiivsete sammaste rida, avade krohvraamistused ja lukukivid, millele on lisatud daatumid 1845 ja 1925. Viimane daatum tähistab kõrtsihoone kohandamist hobupostijaama tarbeks. Kõrge poolkelpkatus oli algselt kaetud kõrtsihoone osas sindlitega, tallide osas katusekividega, otsaviiludel lünettaknad. Tori mõisale kuulus 19. s neli kõrtsi, millest lisaks Tori mõisasüdames paiknevale kõrtsile on säilinud ainult Selja kõrts.
Tori härrastemaja on üks vanemaid ning paremini säilinud vanabaltitüüpi mõisahoonetest, arhailise ilme säilitas 19. saj rajatud hobusekasvanduse tõttu, kui härrastemaja kasutati hobusekasvatuse juhataja-veterinaari elamuna. Tori mõisa tuntus on seotud hobusekasvatuse ja seal aretatud Tori tõugu hobusega. Hobusekasvatus on säilinud mõisa abihoonetes tänaseni.
Sümmeetrilise põhiplaaniga puidust härrastemaja on väljast kaetud püstlaudvoodriga, hoonel on kõrge täiskelpkatus, hoone tiibadel poolkelpkatus. Plaanilt on hoone arhailine vanabaltitüüpi mõisamaja. Hoone keskel asus mantelkorsten-köök, mille ümber oli koondatud neli tuba, algset plaanilahendust on hiljem põhjalikult muudetud.
19. saj ehitatud hoonetest on silmapaistvamad 6 tallist koosnev kompleks. Tallide juurde viib esinduslik neogooti stiilis kolme avaga maakividest värav. Väravaavade sillused, dekoratiivseid neliksiire ümbritsevad sõõrid, ümarkaarne friis ja parapeti sakmed on laotud tellistest. Väraval on daatum 1856, mis tähistab hobusekasvatuse algust. Väravast alguse saav maakividest madal müür ühendab värava selle taga paiknevate tallidega.
Tallidekompleks koosneb 6 massiivsest maakividest ja tellistest laotud hoonetest, hoonetel on viilkatused ning otstes lünettaknad või puidust otsasein püstlaudisega. Kaks väravale lähimat talli kohandati hobusekasvatuse jaoks mõisa lautadest, neli talli ehitati 1859–62.
19. saj lõpus ja 20. saj alguses koosnes mõisakompleks enam kui 50 hoonest, millest mitmete muudatuste ja ümberehitustega on säilinud ait (1814), tisleritöökojaks kohandatud viinaköök (1835), rehi (1844), 19. saj lõpust ka vankrikuur ja töölistemaja.
Mõisaansambli südames on üks suuremaid maakõrtse. Kõrtsihoone ehitati 1845, kambrite osa ehitusmaterjalina kasutati telliseid, kõrtsi otstes asuvad tallid aga maakividest. Hoone fassaadi ilmestab massiivsete sammaste rida, avade krohvraamistused ja lukukivid, millele on lisatud daatumid 1845 ja 1925. Viimane daatum tähistab kõrtsihoone kohandamist hobupostijaama tarbeks. Kõrge poolkelpkatus oli algselt kaetud kõrtsihoone osas sindlitega, tallide osas katusekividega, otsaviiludel lünettaknad. Tori mõisale kuulus 19. s neli kõrtsi, millest lisaks Tori mõisasüdames paiknevale kõrtsile on säilinud ainult Selja kõrts.
Tori härrastemaja on üks vanemaid ning paremini säilinud vanabaltitüüpi mõisahoonetest, arhailise ilme säilitas 19. saj rajatud hobusekasvanduse tõttu, kui härrastemaja kasutati hobusekasvatuse juhataja-veterinaari elamuna. Tori mõisa tuntus on seotud hobusekasvatuse ja seal aretatud Tori tõugu hobusega. Hobusekasvatus on säilinud mõisa abihoonetes tänaseni.
