Pärnu, Endla teater
Pernau, Endla Theater
Rüütli platsi ääres asunud 1911 valminud juugendlik
Endla teatrimaja (projekti autoriteks insener Georg Hellat ja arhitektid Alfred Jung ning Erich v. Wolffeldt) sai põhjalikult sõjatules kannatada 1944 augustis. Kui alguses hellitati lootust hoone taastamisele (see oli märksa paremini korras kui ühena esimestest taastatud Estonia teater Tallinnas), siis tegelikkuses jõuti hoopis lammutamiseni 1961. Põhjuseks ilmselt ka asjaolu, et teatri rõdult oli 1918 ette loetud Eesti iseseisvusmanifest. Nõukogude võimule sobimatutest poliitilistest tähendustest tiine hoone oli parem lammutada.
Sõja järel Eesti Panga Pärnu hoones tegutsenud teater vajas aga oma maja ja nii leiti selleks sobiv koht Pärnu uue keskväljaku ääres. Stalinistlike linnaehituspõhimõtete järgi loodud linnaruumi krooniks pidi saama suurejooneline oblastikeskus. Oblastite eluiga jäi aga lühikeseks (vaid 1952 aprillist 1953 maini) ja krunt jäi hoonestamata. Sisuliselt sobis linna olulisim kultuuritempel sinna hästi – linnaruumiliselt vajalikku mahtu ei saadud aga kuidagi täis ja nii mõjub modernistlik teatrihoone perspektiivvaates madala kioskina. Ilmar Laasi projekti (1959) järgi ehitatud hoone valmis alles 1967. Oma asukohas kahvatu ja kerglasena mõjuv hoone lähtus üleliidulisest tüüplahendusest, mille kohaselt pidid hoonesse mahtuma nii linna kultuurimaja kui ka teater. Kahe vastava ruumigrupi autonoomsuse pidi tagama kaks erinevat trepikodadesüsteemi. Tüpoloogilisest traditsioonist tulenevalt on hoone ülesehitus sümmeetriline, fassaadi aktsendiks ekraanaken ja peasissekäigu kohal olev konsoolne varikatus. Ülejäänud fassaadid on kujundatud moodsalt ribilistena, suuremaid seinapindu ilmestavad illuminaatoraknad. Ajastu märgina asendus iseseisvuse esimestel aastatel (1995) teatri Vee tänava poolsel küljel olnud kerge paviljonilaadne tiib märksa suurema juurdeehitusega Hansapanga tarbeks. Arhitektuuribüroos Luhse und Tuhal kavandatud lisandus haakub olemasoleva hoone arhitektuurikeelega suhteliselt valutult. 2001 valmis analoogiline juurdeehitus ka Akadeemia tänava poolsel küljel, nüüd juba teatri publikuruumide suurendamise ja kaasajastamise eesmärgil.
Sõja järel Eesti Panga Pärnu hoones tegutsenud teater vajas aga oma maja ja nii leiti selleks sobiv koht Pärnu uue keskväljaku ääres. Stalinistlike linnaehituspõhimõtete järgi loodud linnaruumi krooniks pidi saama suurejooneline oblastikeskus. Oblastite eluiga jäi aga lühikeseks (vaid 1952 aprillist 1953 maini) ja krunt jäi hoonestamata. Sisuliselt sobis linna olulisim kultuuritempel sinna hästi – linnaruumiliselt vajalikku mahtu ei saadud aga kuidagi täis ja nii mõjub modernistlik teatrihoone perspektiivvaates madala kioskina. Ilmar Laasi projekti (1959) järgi ehitatud hoone valmis alles 1967. Oma asukohas kahvatu ja kerglasena mõjuv hoone lähtus üleliidulisest tüüplahendusest, mille kohaselt pidid hoonesse mahtuma nii linna kultuurimaja kui ka teater. Kahe vastava ruumigrupi autonoomsuse pidi tagama kaks erinevat trepikodadesüsteemi. Tüpoloogilisest traditsioonist tulenevalt on hoone ülesehitus sümmeetriline, fassaadi aktsendiks ekraanaken ja peasissekäigu kohal olev konsoolne varikatus. Ülejäänud fassaadid on kujundatud moodsalt ribilistena, suuremaid seinapindu ilmestavad illuminaatoraknad. Ajastu märgina asendus iseseisvuse esimestel aastatel (1995) teatri Vee tänava poolsel küljel olnud kerge paviljonilaadne tiib märksa suurema juurdeehitusega Hansapanga tarbeks. Arhitektuuribüroos Luhse und Tuhal kavandatud lisandus haakub olemasoleva hoone arhitektuurikeelega suhteliselt valutult. 2001 valmis analoogiline juurdeehitus ka Akadeemia tänava poolsel küljel, nüüd juba teatri publikuruumide suurendamise ja kaasajastamise eesmärgil.
