Pärnu, Elamukvartal Kuldne Kodu
Pernau, Wohnviertel mit Terrassenwohnanlage „Kuldne Kodu“
Projekt arhitekt Toomas Rein, insenerid Andres Ringo, Jaan Port 1972, ehitatud I järk 1978, II järk 1984 Pärnu KEKi töötajate elamuteks. Üks erilisemaid ilminguid nõukogude arhitektuuris on kolhoosiehitus. Kollektiivsel omandil baseeruvate majandite ehitusvajaduste rahuldamiseks loodud süsteem koosnes projekteerimisinstituudist EKE Projekt ja igas maakonnas paiknevatest KEK-dest (kolhoosiehituskontor). Kõige suurem ja võimaim neist oli Pärnu KEK, mille osakaal süsteemis oli 10% -- seda nii ehitusmahtude kui personali osas. Ka Pärnu KEK-i tootmishooned ja elamuarhitektuur on süsteemi silmapaistvaimad. 1960. aastate lõpus toimus Pärnus kutsutud konkurss uue elurajooni kontseptsiooni leidmiseks. Võitis Toomas Reinu pika terrasselamu idee, mis võimaldas ehitada osade kaupa pika aja jooksul ning andis võimaluse suuri ja väikeseid kortereid ühendada. Pärnu KEKi kolmnurksele krundile planeeritud kompleksi keskne element on neofunktsionalistlik 5-korruseline terrasselamu, mis ajastule ebatüüpiliselt pole ehitatud paneelidest, vaid monoliitbetoonist. Eesti pikima majas (726,7 m) asub 363 korterit, millest luksuslikumad on 5-toalised aatriumkorterid. Ehitamata jäi 16-korruseline kaubanduskeskusega tornelamu hoone keskel, ühenduslüli, kust oleks pääsenud tõstetud käiguteed mööda otse lasteaeda (Toomas Rein, 1978) ja spordikeskusesse (Toomas Rein, ehitamata). Massiivse hoone sise- ja välisruumis pidid visuaalsete markeritena orienteerumist hõlbustama supergraafika terve maja I korrust läbivas sisekoridoris (Villu Järmut, Taevo Gans) ja raudbetoonist arhitektoonid maja ees (Leonhard Lapin).
