Paide linnuse varemed, Bergfriedi-tüüpi peatorn Pikk hermann
Weißenstein, Ordensburg Weisenstein, Bergfried Langer Hermann
Ajaloolise Järvamaa ainsa keskaegse linnuse vare koos varauusaegsete muldkindlustustega. Kohalikust paekivist ehitatud ordulinnus, Järva foogti, lühiajaliselt ka Paide komtuuri residents, esimest korda mainitud 1265. a. Koosnes väikesest tõenäoliselt konvendihoonena välja ehitatud pealinnusest (u 38×42 m), kaheksakandilise peatorniga Pikk Hermann edelanurgal, pealinnust kolmest küljest ümbritsenud kastellist (u 65×110 m) ning tõenäoliselt veel suuremast, lääne- ja põhja poole ulatunud eeslinnusest (kogu linnuseala suurus u 165×130 m). Maapinnast kõrgemal on säilinud väravatorn kastelli lääneserval, idapoolse väravakompleksi, nn Veevärava juurde kuulunud Püssirohutorn, pealinnuse idamüür ning rekonstrueeritud kujul peatorn (õhiti 1941, taastati 1993). Suures osas on säilinud kolm linnuse nurkadele ehitatud bastioni. Peatorn koos pealinnuse ringmüüriga ehitati oletatavasti 13. sajandi II poolel. U 30 m kõrgune bergfried’i tüüpi peatorn oli kuuekorruseline, sissepääs asus pealinnuse ringmüüri kaitsekäigu kõrgusel torni II korrusel, mis oli kamina ja servjoonvõlviga eluruum. IV korrusel kuppelvõlv, ülejäänud puulaega. 14. sajandil ehitati pealinnus ümber konvendihoone taoliseks linnuseks ning ehitati selle ümber kastell. Pealinnusel võis läänetiib puududa, põhjatiivas asus tõenäoliselt kabel, kirdenurgal ümar konsooltorn (hävis 19. saj). Kastelli põhjaosas paiknes mitu neljakandilist eenduvat nurgatorni. Tõenäoliselt 15. sajandil ehitati kastelli läänepoolne väravatorn koos tõstesillaga (säilinud konsoolid), samuti. lääne- ja põhja- suunas ulatunud eeslinnus, mille müürid osalt mattusid, osalt lammutati bastionaalkindlustuste ehitamisel, millest eeslinnuse lääneosa jäi välja. Mullast teravnurksed bastionid ja kurtiinvallid kuhjati tõenäoliselt 16. saj viimasel veerandil Rootsi võimu ajal keskaegse ringmüüri ja tornide ümber. Vaid kirdenurgal püsis väiksem, tõenäoliselt vanem mullast kindlusehitis. Sissepääs püsis läbi keskaegse Veevärava idaküljel. Linnus vallutati korduvalt Liivimaa sõjas (1573, 1581), samuti Poola-Rootsi sõjas (1602, 1608), kuid oli veel 17. sajandi alguses arvestatav kindlus. Kaotas tähtsuse ja jäeti maha pärast Altmarki vaherahu 1629. a, 19. saj keskel muudeti pargiks. Peatorni taastamise järel avati seal 1993. a muuseum.
