Lihula, Lihula mõis
Leal, Gutshof Leal
Esinduslik mõisaansambel ajaloolisel Läänemaal, Lihula kihelkonnas. Mõis oli algselt seotud Lihula lossivaldusega, iseseisva mõisana alates 1630. Kuni 1686 reduktsioonini oli mõis kindral Å. Totti pärijate, seejärel rentnike 18. ja 19. sajandil von Hahnide, Manderstiernade, Strandmannide, Wistinghausenite ja Buxhoevedenite valduses.
Kahekorruseline klassitsistlik härrastemaja valmis von Wistinghausenite ajal 1824. Rangelt teljelise fassaadiga hoonel on kõrge täiskelpkatus nelja massiivse korstnapitsiga, esifassaadi ehib kolmnurkfrontooni ja nelja toskaana sambaga portikus, selle all rõdu malmpiirdega ja kahe poolega klassitsistlik tahveluks. Hoone plaanilahendus on olnud koondatud kahel korrusel paiknevate pearuumide – hoone keskteljel paikneva vestibüüli ja saali ümber ning hoone pikiteljel asuvate koridoride äärde. Plaanilahendust on hilisemate ümberehituste käigus muudetud. Algupärastest interjööriosadest on paremini säilinud 1. korruse keskteljel asuv vestibüül võlvitud lagede ja puittrepiga, 2. korrusel asuv söögisaal parkettpõranda ja puitkassettlaega, teise korruse peasaalis on säilinud maalingutega peegelvõlvlagi ja valgetest glasuurkahlitest ahjud. Nõukogude ajal oli endine härrastemaja kasutusel kolhoosi kontorina, praegu koduloomuuseum. Alates 2009 on teostatud siseviimistluse uuringuid ja restaureerimistöid.
Säilinud kõrvalhooned pärinevad valdavalt 19. saj I kolmandikust ja paiknevad peahoonest W suunas. Ait on poolkelpkatusega paekivihoone, mille esiküljel 8 ümarsambast koosnev kolonnaad. Viinaait on poolkelpkatuse ja krohvitud seintega paekivihoone, mille otsaseinu kaunistavad dooria kapiteelidega ümarsambad ja segmentkaaraknad. Endise linnuse muldkindlustuse nõlval on 18. saj pärineva hollandi tüüpi tuuleveski paekivist kehand. 19. saj pärineva vabakujulise pargi rajamisel on kasutatud ümbritsevat reljeefi ja linnuserajatisi, seda piirab endine vallikraav. Peahoone ees on auring. Säilinud on umbes kahe meetri kõrgustest paekivipostidest pargipiire ja värav.
Kahekorruseline klassitsistlik härrastemaja valmis von Wistinghausenite ajal 1824. Rangelt teljelise fassaadiga hoonel on kõrge täiskelpkatus nelja massiivse korstnapitsiga, esifassaadi ehib kolmnurkfrontooni ja nelja toskaana sambaga portikus, selle all rõdu malmpiirdega ja kahe poolega klassitsistlik tahveluks. Hoone plaanilahendus on olnud koondatud kahel korrusel paiknevate pearuumide – hoone keskteljel paikneva vestibüüli ja saali ümber ning hoone pikiteljel asuvate koridoride äärde. Plaanilahendust on hilisemate ümberehituste käigus muudetud. Algupärastest interjööriosadest on paremini säilinud 1. korruse keskteljel asuv vestibüül võlvitud lagede ja puittrepiga, 2. korrusel asuv söögisaal parkettpõranda ja puitkassettlaega, teise korruse peasaalis on säilinud maalingutega peegelvõlvlagi ja valgetest glasuurkahlitest ahjud. Nõukogude ajal oli endine härrastemaja kasutusel kolhoosi kontorina, praegu koduloomuuseum. Alates 2009 on teostatud siseviimistluse uuringuid ja restaureerimistöid.
Säilinud kõrvalhooned pärinevad valdavalt 19. saj I kolmandikust ja paiknevad peahoonest W suunas. Ait on poolkelpkatusega paekivihoone, mille esiküljel 8 ümarsambast koosnev kolonnaad. Viinaait on poolkelpkatuse ja krohvitud seintega paekivihoone, mille otsaseinu kaunistavad dooria kapiteelidega ümarsambad ja segmentkaaraknad. Endise linnuse muldkindlustuse nõlval on 18. saj pärineva hollandi tüüpi tuuleveski paekivist kehand. 19. saj pärineva vabakujulise pargi rajamisel on kasutatud ümbritsevat reljeefi ja linnuserajatisi, seda piirab endine vallikraav. Peahoone ees on auring. Säilinud on umbes kahe meetri kõrgustest paekivipostidest pargipiire ja värav.
